Minu Riigikogusse kandideerimise eesmärk on teha kõik, et Eestis rahvastik kasvaks ja Eesti rahvas oleks tervem, kirjutab arst ja Keskerakonna kandidaat Riigikogu valimistel Peeter Laasik.
See on võimalikult lühidalt ja konkreetselt minu eesmärk Riigikogusse kandideerimisel ja ka Elva Vallavolikogus tegutsemise eesmärk. Ukraina sõja tõttu on debattides esiplaanile tõusnud rahvuslik julgeolek, mis on arusaadav ja õige selles olukorras. Praegu seostatakse kõik teemad ( majandus, haridus, keskkond, jne.) julgeolekuga, mis poliittehnoloogiliselt on samuti arusaadav. Kui pealkiri/sõna kannab, siis sinna alla saab panna praktiliselt kõike.
SÜNDIVUSE JA TERVISEALASED TAGASILÖÖGID VAJAVAD REAGEERIMIST
Olen elus püüdnud tegutseda lihtsa põhimõtte järgi – tegele sellega, mida tead ja oskad. Minu pädevus on arstiabi ja tervishoiu planeerimine. Sellest rääkides tean ma, millest ma räägin. Eestis oli eelmisel aastal kõige madalam sündivus viimase 100 aasta jooksul! Eestis on tervena elatud eluaastad viimased kolm aastat vähenenud!
Ma ei tea mitu hüüu- või küsimärki nende lausete taha peab panema, et inimesed ja poliitikud saaksid aru nendes kahes lauses sisalduvast sõnumist. Me võime rääkida majandusest, ettevõtlusest, maksudest, haridusest, kuid ….. kui ei ole lapsi, kui ei ole terveid inimesi, siis muutub kõik ülejäänu „pikas vaates“ mõttetuks.
Muide, makse, ettevõtluskeskkonda võime me muuta 2-3 kuuga, kui Riigikogus saadakse konsensus. Kuid lapsi me e-Selverist koju tellida ei saa, raske tööga kahjustatud tervist täielikult taastada ei ole võimalik. Eestis on sündivuse vahetu toetuste süsteem väga hea- ema-ja isapuhkus, jne. Samas tugisüsteemid – lasteaiad, kool, sotsiaalsüsteem ei ole jõudnud muutustele järgi ja ei ole kohanenud vajaliku kiirusega tegelikule olukorrale. Siin peab kiiremalt kohanema ja julgemaid otsuseid tegema.
Kindlasti on probleem ravi kättesaadavus, olgu selleks maakonna haiglate seisundi ebamäärasusest tulenevad personali probleemid või Tartu/Tallinna arstide vastuvõttude pikad järjekorrad.
TÖÖ TULEB TEISITI KORRALDADA
Vahetult tervishoiu planeerimise kaks suuremat probleemi on personali (arstide, õdede) puudus ja hüplik strateegiline juhtimine. Mida teha? Arstide „valmimise aeg“ on 10-11 aastat ja ka suurendatud vastuvõttudega ei taga me 10 aasta pärast vajalikku arstide arvu. Vastuvõtu suurendamine oli hädavajalik, kuid see ei lahenda probleemi. Hädavajalik lahendus on töö parem organiseerimine – see tähendab võimalikult palju erialast pädevust mittevajavate tööde delegeerimist tugipersonalile (see kehtib ka õdede osas) ja kiirelt võimekamate ( eelkõige aega säästvate) digilahenduste rakendamist.
Kindlasti peab edasi minema kogu tervishoiu võrgustiku planeerimisega. Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uut haiglavõrgu arengukava võib vaadelda mingi põhjana, kuid kindlasti peab seal tegema sisulisi muutusi. Loodan, et mõnedki lapsused on seal tekkinud vähese redigeerimise tõttu, näiteks soovitus – kogukonna haiglaid peavad juhtima perearstid. Asutusi peavad juhtima juhid, mitte eriarstid. Kui mõni eriarst tunneb pärast 10-aastast arsti õpet tugevat soovi töötada juhina, siis nojah … pärast vastavaid koolitusi, miks mitte.
Covidi ja Ukraina sõja kriisidest peaks olema aru saadud, et haiglaravi peab olema mitte ainult neljas Eesti keskuses, vaid ka maakonna keskustes. Kardiokirurgiat on Eestis mõttekas teha kahes keskuses, kuid kui haiglaravil tagalat ei ole, siis see on samuti julgeoleku risk. Pealegi, mitte ainult Tallinnas/Tartus, vaid Valgas, Paides ja Haapsalus elavad Eesti inimesed, kes vajavad samuti kodulähedast arstiabi.
