Maailm on segaduses, keegi ei tea, mida toob homne päev. Riigid sulgevad piire, börsidel valitseb paanika, aktsiaturud põlevad ja silmapiiril terendavad pankrotid. Seda ei osatud aasta tagasi halvimaski unenäos ette kujutada. Ka mitte paar kuud tagasi. Täna on see reaalsus.
Praegune olukord erineb varasematest selle poolest, et samaaegselt on kokku sattunud üleilmne pandeemia, majanduslangus ja segadused börsidel. Viimased tõmblevad palavikuliselt üles-alla, raha põleb.
Kõigele lisaks veel võimalik rändekriis. Euroopa on lukus ja migrantidel siia raske pääseda. Türgi on asunud oma piiridelt põgenikke tagasi saatma ja üle Vahemere paatidega enam ei tule. Patrullid on vastas.
Kas tõesti on tagasi 1929.-1932. aasta üleilmne kriis? Meie ei mäleta seda ja vähe on alles neidki, kes sellest midagi teavad. Midagi taolist ennustasid ette Bulgaaria selgeltnägija Vanga ning meie Igor Mang. Mõnikord ei pane ennustused mööda.
Kõige hullem on teadmatus. Õnneks tegutseb valitsus kiirelt ja jõuliselt. Kokku on pandud ettevõtluse toetamiseks abipaketid. Ees terendavad aktsiisi-ja maksulangetused. Need on vaja nüüd käiku lasta, ennetades halvimat. Kõige vastu ei saa ega jõuagi. Kindlasti paneb üks osa ettevõtteid olukorras uksed kinni ja inimesed jäävad tööta. Selleks peab valmis olema. Ennekõike satuvad löögi alla teenindus, majutusasutused, tõsine tagasilöök tabab turismi. Kannatavad lennundus, maismaatransport ja laevandus. Kui kõik senises tempos eskaleerub, ei julge tagajärgedele mõeldagi.
Meist igaüks peab koostama oma kriisiplaani ja mõtlema kuidas mina ja minu pere sellest välja tulevad. Olgem raskel ajal üksteisele toeks. Märkame endi ümber nõrgemaid ja vanemaid inimesi. Nutiajastul ei ole probleem helistada ja küsida- kuidas sul läheb? Poodi toidukraami järele minnes tasuks pärida ka naabrimemmelt, kuidas temal söögikraamiga on või kas rohtusid vaja.
Üheskoos oleme tugevad ja nii ületame raskused. Eestimaa on üle elanud katku, koolera ja kõikvõimalikud muud epideemiad. Elame ka koroona.
