Olen märtsikuisest ilmast hoolimata kolm päeva järjest suusatamas käinud. Elvas ma praegu seda teha ei saaks. Aga võiks, sest uute suusasportlaste pealekasv sõltub treeningtingimustest, leiab Elvast pärit ja Soomes elav harrastussportlane Arvo Luts.
Olen viimased kolm päeva hoolimata märtsikuisest ilmast iga päev suusatamas käinud ja seda mõistagi kunstlumerajal. Muide, see pilt loo juures on täna tehtud. Ehkki mu praegune kodulinn Soomes on Elvast tublisti põhja pool, on siingi looduslik lumi ammu kadunud. Vaadates Elvast pärit inimesena siinseid debatte kunstlumega suusaraja teemal on mul võtta hea võrdlus oma praeguse kodulinnast Porvooga, kus elanikke 50 000 ringis.
Siin oli kunstlumesüsteemiga aastaid maadlemist. Paar aastat tagasi lõpuks kaevati torud maasse, paigaldati veevõtukraan ja selle kõrvale elektrikapp. Niimoodi umbes 100-200 meetrise vahega ja kolm-neli kahurit tegid järk-järgult edasi liikudes nädalaga valmis peaaegu kaks kilomeetrit rada. Peale seda ei ole olnud vajadust enam kunstlund toota. Hooaeg algas detsembri alguses ja lõpeb märtsi lõpus kui rajatraktor enam ei hoolda.
Olen seda korduvalt mõelnud ja pingsalt jälginud kogu talve, et kellele neid tingimusi õigupoolest vaja. Peamine seltskond on just lastevanemad, kes peaks suuskadele saama, et nad motiveeriks ja toetaks oma lapsi või lapselapsi kasvõi proovima talispordi ilu ja valu.
KAHE KUU PÄRAST SUUSKI EI OSTA
Paljudel juhtudel jääb suusaharrastus selle taha, et loodusliku lume hooaeg on meie vööndis nii lühike, et paljud ei raatsi endale ja lastele varustust isegi hankida – tihtilugu on ainult kaks kuud seda taevast tulnud lund. Ja sellestki ajast või mingi osa olla rada sulailmaga kas jääs või ülearu pehme. Sõitmine on siis raskendatud ja paljudel ei tule sellistes tingimustes tunnet, et tuleks uuesti suusatama. Olin isegi positiivselt üllatunud kui enne aastavahetust üritades maratoniraja Elva poolses otsas jäisetes tingimustes püsti jääda, tuli vastu palju erineval tasemel suusatajaid.
Miks Elvas ei vöiks olla kahe-kolme, miks mitte isegi viiekilomeetrine kunstlumest suusarada? Parem oleks, kui sellel poleks mingeid seinatõuse või kurvilisi laskumisi. Piisab täielikult, et lapseeast kuni eakateni oleks võimalik turvaliselt ja täie kindlusega panna suusad alla ja liikuda igal aastal vähemalt kolm-neli kuud suuskadel.
OTEPÄÄ RADA ON LIIGA RASKE
Jutud sellest, et meil on lähedal väga head tingimused Otepääl vaatab tegelikult kahest olulisest probleemist mööda. Harrastajana ja sportivate laste lapsevanemana võin küll kindlalt väita, et tööpäeva õhtuti üks tund suusatreeningu transpordiks Otepääle on väga pikk aeg. Kindlasti mõnedki lapsed on selle pärast jäänud kõrvale. Õhtusse peab mahtuma muudki – aeg perega, õppimine. Ja veel kui aastavahetuse jalgsimatkal ratturitega arutelus tuli ilmsiks, et nendegi jaoks on Otepää tingimused ja profiilid liiga rasked, siis on see päris suur seltskond, kelle pärast tasub võidelda. Peame aru saama, et maailmakarika etapi võistlusrada, kus rängad tõusud ja laskumised, pole päris sama asi, mis erineva tasemega noorteklassi sportlaste harjutusrada. Kui ei looda tingimusi ja eeldusi selleks, siis ei ole tõenäosusprotsent eriti kõrge, et Elvast uusi talispordisangareid kasvaks.
Lõpuks veel. Ema helistab paar korda nädalas, et millal sa tuled Elvasse…. Aga olen jäänud mõtisklema, et mida ma teen seal linnas märtsis kui isegi suusatada ei saa sel talvel. Ei tea, kas olen ainuke, kes niimoodi mõtleb ?
Varem samal teemal:
Tuulike Luksepp: „Kas me tahame, et Elva suusasport püsiks ka tulevikus?“ 21.03.20204
Olavi Hiiemäe: „Kui teised väikeasulad saavad kunstlumerajad tehtud, siis miks mitte Elva?“ 20.03.2024
Raimond Pihlap: „Kui Elva ei panusta suusaradadele, jääb turismipotentsiaal välja arendamata“ 26.02.2024
