“Ühe päevaga lendas suur osa tööst vastu taevast,” meenutab Waksal Wabriku peremees Aivo Johanson eriolukorra algushetki. Klientuur, mis oli just värskelt hakanud julgemalt kodulinna söögikohti eelistama Tartu ja Otepää omadele, kadus üleöö. Praegu on tema eesmärgiks ellujäämine.
Õnneks alustati pitsade kaasamüüki nädalavahetustel. Kriisi lõpupäevadel on uksed juba külalistele avatud, ikka nädalalõppudel. “Kaasamüük oli paindlik, reageerisime vastavalt olukorrale,” räägib Johanson. Wabrikusse oli plaanitud suveks mitmeid kontserte ja üritusi, neid veel tühistatud ei ole. “Elu näitab. Siiani pole keegi ära hüpanud. Raske ja keeruline aeg sunnib olema paindlik, ellu jääb vaid ajusid ragistades.”
Koht, kus ta oma võitlust peab, on pikkade traditsioonidega. Arbimäe nõlval asuvas Elva vanas leivatööstuses valmistati 80. aastate lõpul pea 600 torti päevas. Paari aasta eest ärkas omaaegne tööstushoone uuele elule ja praegu saab siin külastaja saab maitsta vägagi konkurentsivõimelist pitsat ja barbeque liha.
Kui restoran uksed avas, muutus see kohe menukaks kooskäimise kohaks. Lisaks hüvale kõhutäiele sai osa muustki. Aivo Johanson hoolitses, et siin saaksid toimuda muusikalised etteasted, kontserdid ja mälumängud. Rahvale on esinenud nii Ultima Thule kui ka mitmed teised bändid. Ivo Linna aitas läbi viia mälumänge ja koostas küsimusi. Aivo sõnul peab vaim kogu aeg värske olema.
Wabriku interjöör on hubane. Siin tekib tunne nagu oleksid Itaalias või Horvaatias Aadria mere rannikul. Paned silmad kinni, tunned pitsaaroomi, lainete loksumist ja kujutad ette merre loojuvat päikest.
Aivo sõnul valmib kogu menüü originaaltoodetest. Jahu tuleb otse Itaaliast, retseptuuri töötas välja itaallane. Juust tuleb ühelt Nõo kandi juustumeistrilt, kes samuti itaallane. Kohalikud väike-ettevõtjad peavad üksteist toetama ja vastastikku tööd andma.
“Pitsaahi on pärit Itaaliast, pitsasid valmistame elusal tulel. Ise naerame, meie pitsaahi on Eesti kõrgeima korstnaga,” muheleb Aivo Johanson. Vana leivatehase korsten on alles ja sealtkaudu pääseb suits välja. “Lisaks pitsadele valmistame siin ka BBQ liha. Selleks on samuti eraldi ahi. Liha saab seal korraliku suitsu ja küpseb 8-10 tundi.”
Aivo nägi enne kriisi olulisi tarbimisharjumuste muutusi nii Eestis üldiselt kui ka Elvas. Tema hinnangul armastas eestlane üha rohkem väljas söömas käia, nagu kombeks Vahemere maades. “Rahvas sõi väljaspool kodu üha rohkem. Uusi toitlustuskohti tuli ka Elvasse juurde. Kui varem armastas elvalane käia söömas Tartus või Otepääl, siis eelmisest aastast hakati eelistama siinseid söögikohti. Paraku tuli kriis vahele. Nüüd peab alustama taas nullist ja ootame klientuuri,” arutleb Aivo.
Mehe sõnul on toitlustuse tase Tartumaal hea, uusi kohti on juurde tulnud, kõik pingutavad klientuuri nimel. Wabrik plaanib oma kontsertidega alustada enne jaanipäeva. Selle nimel tuleb kõvasti pingutada. Esinejatega tuleb kõik üle rääkida. Wabrikus rõhutakse ka eriolukorra lõppemise järel klientide turvalisusele. Laudade vahed tehakse suuremaks, et vältida lähikontakte. Mälumängu finaal on kavas korraldada veel lähinädalatel. Aivo loodab, et elu läheb uuesti käima.
Mõni mure on Aivol ka südamel. Et turist suurelt teelt ära keeraks ja Elvasse tuleks, peab paranema linnas üldine heakord. Tartu-Valga maantee äärde tuleb paigaldada korralikud suunaviidad. Rahvale peab näitama rosinaid, et ta peatuse teeks. “Kahjuks ei ole Elva suutnud 20 aastaga välja mõelda oma sümboolikat. Milline peaks olema Elva stiil? Viidamajanduse küsimust on palju arutatud, aga asi ei ole edasi liikunud,” nendib Johanson.
https://www.facebook.com/groups/petturidavalikuks/permalink/656952548430042/