Täna, 23. juulil on varalahkunud luuletaja Ott Ollino, autorinimega Jim Ollinovski 50. sünniaastapäev. Tema luuletused pälvisid 1990. aastatel korduvalt üleriiklikku tähelepanu. Ott lõpetas Elva gümnaasiumi ja asus Tartu Ülikoolis õppima eesti filoloogiat. Paraku elas ta vaid 18-aastaseks, sest ta uppus 1993. aasta 23. aprillil Pärnus. Tema luuletustest on avaldatud kaks kogu, esimene „Luuletused“ üsna varsti peale surma ja teine „Aeroplaan esimesest pilgust“ 2010. aastal.
Toome Teieni mõned tema luuletused:
XXX
Igal koidikul
vastu valgust
lõikab keegi
skalpelliga
rabasid lahti
nende võimas
majesteetlik
soine veri
voolab mu
avatud pihkudel
ja hyybib
igaveseks
häbi märgiks
miks sa tulid
koidikut kaema
kostub minuni
läbi laugaste kaja
turbane hääl
—
kui oled tuli ega anna armu
ei suuda kanda sind mu jäätund jõed
ei suuda hoida sind mu haiged õed
mu emad tuhad
ja mu isad söed
kui oled elu kes ei leia surma
ei ole mina värav sinu ees
ei ole mina rada sinu sees
ei ole õhus
veelgi vähem vees
—
IX
nyyd on päevad pikemad ja ööd pisut hubasemad yhesõnaga – aega on rohkem et saada aru et mõista pahupidi astutud samme ja näha et lõpmatusest olematusesse on kiviga visata
positiivsete pööripäevade päikeseõites me vahel ei märka oma vigu ja vahel me ei teegi neid
samm edasi on alati eksisamm samm tagasi on alistumine ja loobumine nojah aga ega paigal seista ka ei maksa…
—
(Tsüklist “Kymme”)
kord päikesepaistsel rannal
mil sind veel polnd
ja mina tulemata
me varjud end vaikselt
riietasid lahti
ja teineteisa häbenemata
jooksid naerdes vastu
vahust vett
seni kuni lõppes põhi
ja
surematuse jäme köis
end veepiisust kuivaks raputas
—
loen su sõrmedesalakirja
loen su veregrupisalakirja
loen su pulsilöögisalakirja
loen su hingetõmmetesalakirja
loen su närvirakkudesalakirja
loen su juustepikkusesalakirja
loen su haigutustearvusalakirja
loen su liigutustelaadisalakirja
loen su väljaytlematamõtetesalakirja
loen su kulmukaartekumerusesalakirja
loen su synnimärkidepaigutusesalakirja
loen su silmepilgutustesagedusesalakirja
loen su naeratusteintensiivsusesalakirja
loen ja loen aga ei saa mõhkugi aru
ega mõista ka midagi teha
(ehkki on varjamatult näha et sa ootad)
—
Fyysikaõpetajale
molekulaar-kineetiline teooria
väidab et asjad koosnevad osakestest
ja veel sedagi et
osakesed on kaootilises liikumises
ning ta läheb kaugemalegi
tema arust osakesed mõjutavad yksteist
õnneks me ei usu seda
meil jätkub ju nii palju mõistust
et aru saada et kõik see
on puhas sõgedus
Lootuses. Ott
—
kui mina kirjutasin oma esimese
luuletuse suri minus suur luuletaja.
raadio mängis ja paber oli
valge – tähed kukkusid jumal-teab-
mitmendast taevast segamini paberile.
Sina nõjatusid kyynarnukkidega
Laualeja naeratasid lugedes
yhe sõna teise järel täpselt
nende syndimise järjekorras, sa
naeratasid sest ei saanud midagi aru.
raadio mängis sina vaatasid
ja mina kirjutasinning kui korraga
murdus pliiatsitina taipasin
ma äkki et kui kirjutan viimased
sõnad ja panen punkti sureb minus
suur luuletaja. nii ma kirjutasin
(raadio mängis) ja sina naeratasid
Ja mina ei saanud peatuda
ma ei saanud tappa. murdunud tinaga
kraapisin edasi. siis jäi raadio
vait – siis läksid sina ja
siis loobusin. kogu maailmas
polnud enam yhtegi tyhja paberi-
lehte
