Vallavalitsus tahab kolm lasteaeda viia ühe direktori juhtimise alla. Kuid lasteaed ei saa olla nagu lavka, kus juht korraks külast läbi sõidab, leiab vallavolikogu liige Raimond Pihlap (Isamaa).
Kaua ja visalt elab usk, et juhtimise olulisemateks hoobadeks on erinevate asutuste liitmine ja mõnikord ka lahutamine. Eriti tugev on see usk siis, kui muid, sisulist tööd parandavaid ja tegelikku kvaliteeti tõstvaid ideid juhtidel polegi. Harva juhtub seda, et keegi hakkab pärast lõigukaupa hindama seda, kas see, mille pärast kogu ettevõtmine üldse algatati, ülepea saavutati. Kas tegelikult tuli see kokkuhoid, parem teenuste tase ja muud head asjad? Või läks edasi nii nagu ennegi või natuke kehvemalt?
Muidugi ei tähenda see, et haridusasutusi ei tohiks kunagi liita. Kui lapsi pole, on see lõpuks vältimatu. Kuid ei Murumuna ega Õnneseene puhul pole see kuidagi teemaks. Tegemist on tugevate elujõuliste asutustega, millel on oma tavad ja minevik.
Nüüdne Elva lasteaedade liitmise kava – panna kokku Õnneseen, Murumuna ja Järve lasteaed võiks ehk olla asjalik, kui liidetaks tootmisüksusi. Lasteaed on natuke teiselaadne üksus. Seal on palju selliseid protsesse, mida Excelis ei väljenda. Tähelepanu, suhtumine, suhtlemine nii laste, lapsevanemate, kolleegidega kui ka vallavõimuga.
Tegelikkuses võib liitmine tähendada hoopis seda, et ülemus on edaspidi majast pidevalt ära. Mis tähendab, et kui enne oli ülemus puhtalt lasteaia X päralt ja ooteaeg oma küsimuse esitamiseks suhteliselt lühike, siis nüüd jääb neile oma murede ja päringute tarbeks umbes kolmandik. Lasteaed ei saa olla nagu lavka, kus juht peatuspaigast korraks läbi sõidab.
MAANDUMISPAIK KELLELEGI?
Pealtnäha ei tohiks juhtkonna taseme küsimused kuidagi mõjutada tööd lastega, kuid päris nii see pole. Iga asutuste liitmine tähendab olulisi riske, et senine töökliima läheb kaotsi. Kui kaob töökliima ja seni hästi toiminud kollektiiv kannatab, lahkuvad esimesena parimad. Paraku on praegu lasteaia töötajatega tööturul üsna keerulised lood. Neid on väga vähe.
Liitmine, mille järele pole puudust tuntud, tekitab küsimuse, kelle jaoks seda tehakse. Oleks kurb, kui kogu ettevõtmine võetakse ette lihtsalt selle pärast, et leida maandumispaik kellelegi vallavõimule olulisele, kes parajasti lihtsalt tööd otsib.
