Minu esimesed mälestused Ilme Murust algavad juba aastast 1965, kui ma tulin õppima Elva Keskkooli. Õppealajuhataja oli tol ajal õpilaste silmis väga austusväärne ja lugupeetud inimene. Ja selline austus ning lugupidamine aegade jooksul ei kadunud.
Ametist tulenevalt oli Ilme Muru tööalaselt nõudlik ja sihikindel. Õppetöö juhtimine oli peaaegu täielikult tema õlgadel ja seda erinevate direktorite ajal. Samas ei olnud ta päris autoritaarne juht. Õpetajatel oli alati võimalus oma arvamust avaldada ja häid algatusi ka toetati. Õpetajate ühisüritustel oli Ilme alati osaline ja seda tavaliselt koos abikaasaga. Eriti jäävad meelde õpetajate iga-aastased ekskursioonid meie tolleaegse kodumaa erinevatesse paikadesse. Kuna ta oli elanud ka Soomes, siis sõidud Soome koos Ilmega olid alati väga õpetlikud, sest meie jaoks oli elu Soome Vabariigis väga uudne kogemus. Ilme Muru soome keele tunnid nii õpilastele kui õpetajatele olid omal ajal väga populaarsed. Enne igat õpetajate Soome sõitu tehti nn kiirkursusi ja sellest oli alati abi.
Ka pensionipõlves tundis Ilme Muru ikka huvi meie kooli käekäigu vastu. Kooli juubelitel oli ta alati kohal ja varmas meenutama möödunut. Pidevalt suhtles ta oma vanade kolleegidega ja ühiselt veedeti ka aega.
Mul on olnud võimalus olla Ilme õpilane, kolleeg ja sõber. Ja ma olen talle selle eest väga tänulik!
Tiit Ustav
