MAASIKAKORJAJATE KRIIS VÕI MITTE? RANNU KÜLJE ALL PIIRIKIVI TALUS MARJAD PÕLLULE EI JÄÄ
Tänavu on maasikad “kuum” teema. Varsti saavadki küpseks esimesed marjad. Hoole ja armastusega kasvatatud saagi saatus on paljudele kasvatajatele ebaselge. Elva ümbruses on neidki, kellele jääb kära maasikate ümber paljuski arusaamatuks.
Paar kilomeetrit enne Rannut asub Piirikivi talu. Siin tegeleb Triin Vahelaan koos elukaaslasega juba neljandat aastat maaasikakasvatusega. Natuke on põllul ka vaarikaid.
“Meil on maasikate all praegu 2 hektarit. Kolme aastaga nii suurele alale taimed maha panna on suur asi. Vaikselt tuleb edasi minna, kohe ei saa ega jõuagi suurt tükki haarata. Üks on taimed ja marjade kasvatamine, midagi muud aga saagi turustamine. Kui on kvaliteetne kaup, leiab ostja sind ise üles. Paneme hooajaks ka tee äärde sildi. Ikka tullakse ja ostetakse,” arutles Triin.
Talu tegi algust ka vaarikatega. Istikuid on praegu 0,3 hektaril. Tasapisi on plaan siingi pinda suurendada. Praegu on põhitoodang ikkagi maasikas.
Pärisin Triinult, kuidas on neil lood tööjõuga? “Korjajateks on kohalikud, anname suveks tööd ümbruskonna inimestele. Elvasse on 10 kilomeetrit ja Rannu jääb 2 kilomeetri kaugusele. Hea lähedale tulla. Eestlane tuleb korjama küll, kui oled ise inimene. Meil on välja kujunenud püsikorjajad. Inimesed küsivad, kui palju selle tööga teenib? Täpselt niipalju kui suudad ja tahad. Meie poolt on sellel aastal neile soe toit. Toome selle põlluäärde kohale. Korjaja maksab selle eest väikese summa. Paljud ei luba oma põllul tööajal isegi maasikaid süüa. Meil seda ei ole ja keelama ei hakka. Maasikakorjamist ei tasu karta, Sellega saavad hakkama ka kontoriinimesed, ” rääkis Triin Vahelaan.
Tööpäev algab hommikul kella viie paiku ja kestab üheni päeval. Pärastlõunane aeg on vaba ja inimene võib siis muude asjadega tegelda.
Piirikivi talus on suvel hooajalisi korjajaid paarkümmend. Eelmisel aastal kujunes välja oma tuumik – kümme tublit naist. Talus käib korjamine käsitsi, minnakse vao vahele ja mari karpi. Pärastlõunal ootab ees pakendamine ja siis lähebki kaup tellijale teele. Transportimiseks osteti spetsiaalne külmikuga furgoonbuss. Marjade riknemist ei tohi lubada.
Kilo pealt makstakse korjajale 70 senti. Tublimad teenivad isegi 50 eurot aga keskmine teenistus on 35-40 euro vahel päevas. Oma viiskümmend kilo korjab päevas igaüks ära.
Meie vestlust kuulas vaikselt pealt 7 kuune Anna-Maria. Tema vägesid veel ei juhata aga eks marju läheb maitsma küll.
Vahepeal jõudis koju Triinu elukaaslane Kaido. “Maal on ilus elada aga midagi peab ka tegema, niisama pole mõtet suvitada. Tuleb leida tegevus. Marjakasvatus sobib hästi, ” rääkis peremees.
Jõudsime jutuga võõrtööjõu juurde. Talus pole seda siiani kasutatud. “Päris hästi sellest marjade põllule jätmise jutust aru saa. Kuidas sa oma tööd ei väärtusta, lased kõigel allavett minna. Rikkaks maasikatega ei saa, midagi ehk siiski saab. Selleks on vaja palju tööd ja vaeva. Kasvatamine on hooajaline ja niisama ei tule elus kätte küll midagi,” arutles Triin.
Peremees Kaido võtaks küll tallu hooajaks võõrtöölisi. “Mul ei ole midagi selle vastu, kui tuleksid hooajal ülikoolides õppivad välistudengid. Olgu nad Kanadast, USA-st või Austraaliast. Suvine marjakorjamine oleks neile ja mulle keelepraktikaks. Lisaks on see välistudengitel linnaelule vaheldus. See vene ja ukraina mentaliteet peavad ükskord läbi saama. Slaavi värk on tänaseks ajast ja arust, jäi ühte teise ajastusse,” arutles peremees.
Kaido rääkis sellestki, et hooajaks on olemasolevale külmikautole juurde vaja veel teistki. “ Tuleb lätlastega kaupa teha. Sealt rentimine on oluliselt odavam. Meil on hinnad kõrgeks aetud. Lätist saan võrreldes Eestiga kaubiku kuuks ajaks tuhat eurot odavamalt .”
Piirikivi talus marjad põllule ei jää. Tublid korjajad Elva ja Rannu kandist, mine tea, ehk Tartustki, nopivad saagi. Esimesi marju on müüki oodata jaanipäeva paiku. Leppisime pererahvaga kokku, et järgmine külastus saab olema siis, kui käes marjade kõrgaeg.
