Alles aasta-poolteist tagasi oli seis praegust vallavalitsust moodustavatele jõududele äärmiselt hea, aga nüüd tuleb neil suure tõenäosusega pakkima minna. Mida rohkem nad Verevi teemal rääkisid, seda rohkem nad oma langusele kaasa aitasid, kirjutab Elva Uudiste asutaja Priit Simson.
Kui ma poolteist aastat tagasi 2020. aasta kevadel kohalike valimiste peale mõtlesin ja eelseisvat ennustada püüdsin, tundus olukord Elva võimulolijaile äärmiselt soodne. Suur ja ilus spordihoone Arbi järve kaldal oli kohe valmimas, Kesk tänav ja keskväljak saanud uue ilme ja pälvis tunnustust nii koha peal kui kaugemal. Ka Elva tänavate-teede remondi alal tehti siis ja järgnevalt ära päris suur töö. Reformierakond eesotsas Toomas Järveoja-Heiki Hanseniga ning sotsiaaldemokraadid eesotsas Maano Koemetsa ning Marika Saarega võinuks tunda end väga kindlalt. Lõika veel mõned lindid läbi ja hoidu suurematest prohmakatest.
Praegu on olukord sootuks teine. Sotsiaaldemokraadid, kes moondasid end Sinu Elva Vallaks, said valimistel alles kolmanda koha, senine võimas liider Reformierakond neljanda. Edukas oli hoopis teise koha saavutanud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), mis hakkas suhteliselt hiljuti Elva vallas tegutsema ning kõige edukam Isamaa, mille nimekiri on ka suhteliselt hilistekkeline.
Teema mängiti vastaspoolele kätte
Miks nii läks? Mul on paar oletust. Esiteks, Verevi teemal tulnuks jääda senisele kindlaks: ujula spordihoone juurde ja rannahoone eraldi, nii nagu algselt plaanis. Kahe eesmärgi kokku sobitamine tekitas suurt vastuseisu. Natuke jäi mulje, nagu oleks vallavalitsus ise ka hakanud uskuma, et küll nad midagi kokku räägivad ja rahva ära veenavad. Seda ei juhtunud. Ja oli üsna ammu näha, et sellega ei saada hakkama. Igasugused seisukohad, et „ujula mul enam ei kripelda“ ja selle väljajätmine programmidest maksis kätte.
Ajad on muutunud. Tasub inimesi rohkem kuulata. Nende vastu tahtmist õnnelikuks tegemine oma jonni ajades kipub lõppema nii nagu see just lõppes. Poleks Verevi detailplaneeringut sel viisl algatatud, olnuks Isamaal väga keeruline endale sobilikku valimisteemat leida. Paljude arvates liiga suur hoone armastatud randa – konflikt nagu maast leitud. Reform korraks üritas teemat enda kätte haarata, suure hilinemisega tehti volikogu juurde järvede seisundiga tegelev komisjon, aga sellest pole suurt midagi enam hiljem kuulda olnud.
Teiseks, väiksem põhjus – ilmselge paindumatus spordiväljakute teemal. See oli rohkem isegi sümptom kui põhjus. Jälgisin mõistmatusega, mismoodi spordiobjektidel laguneda lasti. Veel suuremaks kasvas aga mu hämming, kui olukord kerkis debatiteemaks, aga asja ei püütudki lahendada, vaid püüti seisu ähmastada jutuga, et kõik on kõige paremas korras või et midagi polegi praegu mõtet teha. Kasvõi väikeste sammudega oma tahet näidates oleks opositsioonilt relvad käest võetud. Lihtne olnuks natukenegi hoolitseda. Spordiväljakute seisund ei tarvitse erutada paljusid, kuid sõnum sellest, et asjad on korrast ära, levis ikka.
Sinu Elva Vald paistis kohati silma vormilises mõttes üsna hea kampaaniaga. Oli aktiivsust ja mitmekesisust. Paraku jäi puudu veenvusest ja sisust. Mis sa ikka räägid sellest, et kohe hakkad seda või teist korda tegema, kui oled varasemalt sellel kõigel laguneda lasknud? Koemetsa ja Värvi häältesaakidel polnud viga, Saare puhul aga oli skoor keskpärane ja ka teiste panusest ei piisanud.
Loid Reformierakond
Reformierakond oli loid, meenutades kaugushüppajat, kes muudkui võtab hoogu, aga ära ei tõukagi, vaid jookseb lihtsalt läbi kasti. Põll ees pannukaid küpsetada võib, aga see ei asenda võitlust ideede turul. Nad ei kippunud eriti midagi välja pakkuma ja jäid pigem reageerivasse rolli.
Kaotajad pooled võivad end lohutada mõttega, et publik vahest tüdinebki senistest liidritest ja kupatab nad minema, uskudes üsna vähese informatsiooni pinnalt, et „uus luud pühib paremini“.
Sellel on oma tõetera. EKRE puhul on kahtlemata mängus teatud protestipartei ja uue jõu tegurid, sest häid häältesaake said ka need kandidaadid, kes ehk ei tarvitsenud olla tingimata väga tuntud. EKRE kaubamärk on hetkel tugev ja on olemas teatud segment valijaid, kes vähegi sobiva kandidaadi puhul otsivad võimalust EKRE poolt hääletada. Kuid ega neil ka nimekatest kandidaatidest puudust olnud.
“Uue luua“ teooriast ei maksa liiga palju lohutust otsida. Paljudel kordadel on valijad valinud ikkagi „vana luua“. Seekord mitte ja neid põhjusi tasub endale ausalt tunnistada.
Lõpetuseks sooviksin spordi, kultuuri ja hariduse eest vastutavat abivallavanem Marika Saart kiita, et ta paari aasta eest Marek Pihlaku asemel uue spordijuhi leidis. Sest nüüd on Marekil hulga vabamad käed valla asjades kaasalöömiseks. See, et ta sai praktiliselt kampaaniat tegemata rohkem hääli kui senine vallavanem, võiks talle anda selleks piisava õiguse ja võimaluse.
