KOLONEL MART VENDLA KAITSELIIDU TAASTAMISEST ELVAS: TEISMELISE SEIKLUSTEST SAI ELUKUTSE

“16-aastase poisi kapis oli automaat tsingitäie lahinglaskemoonaga. Olime kogu aeg väljasõiduvalmiduses,” meenutab kolonel Mart Vendla Kaitseliidu taastamist Elvas 30 aasta eest ja järgnenud pöördelisi aegu.

Hea juubilar! Mõelda vaid, 30 aastat on möödunud sellest, kui tuli kokku hulk kohalikke inimesi Elvas, kes otsustasid „oma Eesti“ jaoks midagi ära teha. Selle „oma“ oli iga algatusega liitunud mees ja naine enese jaoks ära sisustanud. See tunne ja tahtmine tõi kokku hulga inimesi, kes kahe palja käe ja kindla veendumusega olid otsustanud enda panuse anda.

Kokkutulnute taust oli kirju nagu lapitekk. Varateismelistest koolipoistest adrenaliinisõltlastest kuni äsja Vene kroonust naasnuteni. Osa neist ka dessantvägede ja Afganistani sõjakogemusega.

Oli keskealisi, ellu juba kindla pinna ja suuna leidnud spetsialistidest kuni keskastmejuhtideni. Ja kuni elatanud relvavendadeni välja, kes olid, relv käes „oma Eesti“ eest seisnud Sinimägedest Izjumini läbi Tšehhi ja Nõukogude Liidu põrgu viimaks tagasi kodumaale jõudnud.

Neid kõiki oli vaja, et sünniks hetkel midagi erilist ja kokkutulnute arust ainukordset. Umbes nagu kolmveerand sajandit tagasi Vabadussõtta minek, ainult, et tagantjärgi vaadatuna- loomuliku ning veretu rahvaalgatusena. Paljud neist meestest ja naistest on tänaseks kas erinevate jõustruktuuride tegev- või eruliikmed või toetavad riiki ja ühiskonda mõnel muul viisil oma teadmiste ja oskustega.

Õnneliku juhuse kokkulangemisel sattusin ka mina põhikooli lõpus selle ettevõtmise asutaja liikmeks. Ühelt poolt Riho Ühtegi pool-põrandaaluse karatetrenni tõttu, teisalt tiivustatuna lapsepõlveaegsetest juttudest oma vanaema ning isaga. Teismelise seiklusest sai hiljem elukutse, mida pean siiani.

90ndate algus oli paljuski tänapäevaga võrreldes imedemaa. Ühiskonna väljakujunenud mustrid enam ei toiminud ja uusi asju leiutati jooksu pealt. Kogu ettevõtmine seisis esialgu püsti ainult suurel entusiasmil.

Alustuseks juhtimisest. Vabatahtlike organisatsioonile omasena, ehk algaegadel rohkem salaseltsi moodi tegutsevale üksusele loomulikult toimus juhtimine paljuski konsensusekeskselt ning nõupidamistele kulus päris palju aega, et erinevad vaatenurgad kokku sobitada. Teemade ring ulatus poliitilistest veendumustest, paraadide korraldamisest kuni sõjalise väljaõppe ning varustusküsimusteni.

Juhtrollidesse sattusid juba algaegadel praeguseks kindrali auastmesse tõusnud Riho Ühtegi, erumajor Aivo Kapten, erukapten Mati Mumm ning vanemveebel erus jaopealik Ado Mets. 

Varustusest-relvastusest. Esialgne vormiriietus saadi osaliselt prantslastelt, mille maksumus mälu kohaselt oli 30 rubla vormikomplekti kohta. Samas oli kasutusel lai valik erinevate osapoolte vormi- ja varustuselemente.

Ka relvastuse osas oli pilt sarnane. Esimestel tiirulaskmistel võttis iga mees kaasa, mis tal põrandalaua alla peidetud oli ning päevavalgele tuli kaasaegsetest jõustruktuuride AKSU-dest (Nõukogude päritolu karabiin – toim.) kuni Teise maailmasõja aegsete püstolkuulipildujateni. Lai valik oli ka isetehtud relvi.

Väljaõpe toimus nii tiirus kui maastikul. Ühel hetkel ilmusid välja Makarovi püstolid ja automaadid AK-47. Kuueteistaastase aktiivse liikmena sai minu riidekapist pikaks ajaks koht, kus asus automaat koos tsingitäie lahinglaskemoonaga. Meie üksuse lahingülesanne sisaldas endast takistamistegevust kaugel kodust, mistõttu olime peaaegu koguaeg väljasõiduvalmiduses.

Väljaõppest. Esimesele suuremale õppusele sattusin 1992. aastal. Mäletan, et läksime kamraad Rein Jõgevaga patrulli ja sattusime varitsusse. Sissejuhatuseks andsime lühikese valangu paukpadrunitest tugipunkti suunas ja varjusime.

Aga vastaspool kasutas vastutuleks ajale omasena lahingmoona koos trasseerivatega, mis ümbritsevat pimedust arvestades korraldas meie ümber kena ilutulestiku.

Mäletan poolnaljaga, et paljaste kätega pressitud killustikku kaevumine oli käkitegu. Ütlematagi selge, et aja jooksul on ohutustehnika ja üldine väljaõpe teinud tiigrihüppe ning kaitseliitlased täna on oma oskuste ja teadmistega professionaalid.

Ado Mets kogus enda ümber lõhkeainehuvilisi ning korraldas pioneeriasjandust suure entusiasmi ja oskustega. Värisevate käte ja säravate silmadega möödusid nädalavahetused Vahesaarel, karjääris või Elva Jahilasketiirus, kus taeva poole lendasid vuhinal erinevad esemed, kivikamakatest autovrakkideni. Nimetet härrasmees ei ole tuntud mitte vaid Tartumaa piires, vaid on koolitanud välja suure hulga algusaastate kaitseväe ja Kaitseliidu pioneeridest.

Operatsioonidest. Kuna Kaitseliidul oli sügav side kõige ümbritsevaga, algas laiapindne riigikaitse kohe kodukamaralt. Riho Ühtegist sai mingil ajahetkel politsei maakonna kiirreageerimisüksuse juht ning koostöö Kaitseliidu vabatahtlikega oli igapäevane.

Palju toimus ka kodukohast kaugel. Tolleaegsed jõustruktuurid elasid läbi organisatsioonilisi raskusi ning paljudel juhtudel kasutati kaugemalt toodud lisajõudusid politsei operatsioonide toetuseks nii Ida-Virus kui ka Harjumaal. Motiveeritud ja väljaõpetatud paindlik üksus leidis pidevat kasutust, mis arendas oskusi ning andis enesekindlust.

Vaatamata sellele, et täna, 30 aastat hiljem on Eesti riik koostöös liitlastega tugev ja kaitstud, on kodanikualgatusega Kaitseliidul jätkuvalt oluline roll. Aja jooksul on toimunud suur areng tehnilises varustuses ja ka väljaõppes, kuid liikumapanevaks jõuks oli, on ja jääb endiselt kõrgelt motiveeritud vaba riigi kodanik, kes tunneb muret kodumaa käekäigu pärast ja on valmis panustama oma kodukoha ja ka riigi heasse käekäiku.

Tänasel pidupäeval on kaitseliitlane koos oma allorganisatsiooni kaaslastega seismas riigistruktuuride kõrval, toetades COVID-19 vastast võitlust nii riigipiiril kui testimispaikades.

Pikka iga juubilarile ning tervitused kohalikele aktivistidele, kelle najal organisatsioon edasi areneb!

Kolonel Mart Vendla on NATO Eesti staabielemendi ülem ja Elva malevkonna asutajaliige.