KÄRT PETSERI JALUTUSKÄIK ELVAS: VÄÄRSAMMUDEGA, MIDA ARENGUKS NIMETATAKSE, KANNATAB ELVA VÕLU

Elva eripäraks on looduslähedane suvitamisvõimalus – ei ole vaja üüratu suuri rajatisi. Verevi rannahoonena kuluks ehk ära abihoone, kus suvel avatud kohvik, rannavalve ja veesõidukilaenutus. Talvel saaks sealt aga laenutada
talispordivahendeid, vahetada märgi sokke ning juua kakaod. Miks mitte ka saunaleili
vahel Verevi järves kupsamas käia, küsib Kärt Petser.

Elva on minu sünnilinn. Kasvasin üles tema “uinuva kaunitari” perioodil. Koolis õpetati, et siin on omal
ajal elanud teatri-, kirjanduse- ja kunstiinimesi. Küll aga kulges minu koolipõli algkoolist keskkooli
lõpuni teatud kultuuripärsituses, kus valdkonnana domineeris sport. Mina ja minu sõbranna ei kuulunud
spordi poolele, meid huvitas kunst ja kirjandus. Tüdrukute jalka asemel läksime jalutuskäigule surnuaeda
või tegime suure tiiru Elvale peale. Istusime laululava pingil, vahtisime Arbi järve ja meile armsat
tondilossi selle peegeldusega. See oli meile nagu monumendiks. Kujutleda, milline võis kõrgajal elu
Elvas olla, kuni ta vanaks läinud murumunana endast tossu välja lasi.
Mõned aastad edasi paistis, et elu hakkab keema, pärlilt pühitakse tolmu. Teated Elva seisaku kehastuse,
tondilossi lammutamisest, kaasaegse kultuurimaja ehitamisest, keskväljaku arendusest ning uuest
spordihoonest tekitasid elevust. Elvast sai vallakeskus, elu hakkas taas rõkkama. Selleks ajaks olin
kodulinnas toimuvat paar aastat eemalt jälginud, käies aeg-ajalt ka ise kohapeal kaemas. Uuendused
mõjusid võõristavalt. Ühtäkki polnud see enam minu Elva. Järkjärgult proovisin endalt koorida
nostalgiafiltrid ning uuendustega leppida. Kohati on see tänaseks ka õnnestunud.

Silma hakkab kandilise suurlinna esteetika

Nuriseda saaksin ehk selle üle, et Arbi järve kaldal õhtupimeduses ilmselt enam kunagi nahkhiiri vee kohal lendlemas näha ei õnnestu ning vaikuses öist värvidemängu taevas ja selle peegelduses nautida ei saa. Vaate- ja kuulmisvälja
reostab seal LED-tuledes purskaevüllitis. Seistes uue kultuurimaja ees, näoga just järve poole, ei julge ma
pöörata pilku selja taha, sinna on end sättinud piduehteis maja – Wordis kujundatud sünnipäevakutse
esteetikas ning valgustatud reklaamtahvlitega. Aga asi on vist maitses?
Verevi detailplaneeringu sündmuste valguses ilmutab end mulle aga reaalsus — Uinuvalt Kaunitarilt ei
pühita tolmu. Ehitatakse üles hoopis mingit suurlinna. Kandilist, mööda X j Y telge kulgevat, CNC
masinast väljaprinditut. Mitte kuskilt ei puudu edaspidi teravad RGB valgusallikad. Tähistaevas kustub
peagi ka Elvas.
Elvas on imeilus kihistus 20. sajandi alguse suvituskultuurist alles jäänud hoonete ja randade näol. Ehk
tuldaks Elvasse rohkem siis, kui arengus rõhutaks sellele, mis algupärast autentsust pakub? Rõhuda võiks
säästvale arengule, vältimaks kena argiarhitektuuri muutumist “multifilmimajadeks”.

Puitpitsile plastaken külge

Energiatõhususe poole liikumisel võiks arvestada säästva renoveerimise printsiipidega, mis uueks vuntsimise puhul on ka energiat ja ressurssi säästev. Mis saab Elva aina enam haihtuvast etalonist — verandapitsilisest
männimetsas puhkavavast puitelamust, kui lüüakse ette plastaken ja uus sirge laudis? Siinkohal võiks
rääkida “Elva vanalinnast”, mille jõuab veel varjusurmast päästa. Miks mitte ei võiks Elva linna
tõmbenumbriks saada see allesjäänud kihistus, pakkudes silmailu ja heaolu nii kohalikele kui mujalt
tulijaile.
Looduslähedane suvitamisvõimalus — ei ole vaja üüratu suuri hooneid ja rajatisi. Maailm läheb aina
selles suunas, et inimesed tahavad loomuliku, muutmata looduse rüppe, neid kohti jääb niigi aina
vähemaks. Elva ambitsioon ei peaks olema muutuda suurlinnaks. Saab olla vaimult suur, suurust ei pea
gabariitides välja näitama. Kui kõik platsid ja vaba aja veetmise kohad disainitakse — arvutis X ja Y teljel
valmis joonestatakse ning siis välja “prinditakse” on see loomult võõras ja ei erine keskpärase
arenguplaani täitmisega linnaloomest, kus struktuuride sobivusele ja mahtudele tähelepanu pööramine on
teisejärguline. Elva miljöö väärib paremat.

Nii suur linnasisene järv nagu Verevi oma suure liivarannaalaga on unikaalne. Suvel pakub see
olesklemist iseenesest. Talvel sobivad järv ja rand uisutamiseks-kelgutamiseks. Verevi rannahoonena kuluks ehk ära abihoone, kus suvel avatud kohvik, rannavalve ja veesõidukilaenutus. Talvel saaks sealt aga laenutada
talispordivahendeid, vahetada märgasid sokke ning juua kakaod. Miks mitte ka saun – et leili
vahel Verevi järves kupsamas käia.

Plaanitavas mahus rannahoone koos ujulaga jääb täisväärtusliku ujula jaoks, mis rahuldaks pea 15 000
inimese ujulavajaduse, väikeseks. Verevile aga liialt suureks koormaks. Milleks tegeleda poolikute
lahendustega? Samuti soodustab sellise suuremahulise projekti teostamine linnasüdame autostumist. Iga
valesti tehtud sammuga, millel hüüdnimeks areng, võetakse taas korralik amps Elva tegelikust võlust, mis
aga vaikides ootab, et temalt tolm pühitaks. Seniks ta puhkab. Kuni on igaveseks uinunud.

Kärt Petser on lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide visuaaltehnoloogia multimeedia spetsialisti eriala. Hetkel õpib ta Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise erialal.

Varem samal teemal: Olavi Hiiemäe: “Rannahoonest, “kaugtöö tegemise võimalusest” ja võimetusest Elva rahvaga siiralt suhelda.” (02.04); Raimond Pihlap: “Vallavalitsuse mahavaikitud faktid ja valikuline ausus” (31.03); Kertu Vuks “Verevi detailplaneeringust ausalt ja faktidega,” (31.03); Märt Meesak: “Verevi ranna planeeringu läbisurumine näitas tegelikult vallavalitsuse nõrkust,” (30.03), Juhani Jaeger: “Verevi õppetund – Elva juhtimiskultuur peab muutuma”; Toomas Laatsit: “Ujula tulgu spordihoone juurde, rannahoone peab olema väiksem” (14.02); “Are Altraja soovitab Verevi detailplaneeringu külmutada ja tegeleda järve seisundi parandamisega” (03.11.2020); Jüri Allik: “Veelkord Verevi rannaala planeeringust kultuuripärandi vaatenurgast” (29.10.2020); Olavi Hiiemäe: “Ujula rajamisega Verevi randa raisatakse võimalus korraliku veekeskuse tulekuks” (24.08.2020); Markko Abel: “Kavandatud kogus betooni Elva kõige kaunima loodusväärtuse veerel on kohatu” (11.08.2020);