HEILI SEPP: ILME MURU EI LASKNUD UNUSTADA HEA KEELEGA KAASNEVAT UHKUSTUNNET
Ilme Muru võimes tunda ära hea tekst polnud mingit kahtlust. Tagantjärgi tundub, et ta oli pagana väärt tegija, meenutab kohtunik ja Elva Gümnaasiumi vilistlane Heili Sepp lahkunud legendaarset emakeeleõpetajat ja õppealajuhatajat.
Ilme Muru õpetas mulle terve keskastme eesti keelt ja kirjandust. Ei saa öelda, et ta selle alati huvitavaks tegi, aga igatahes ei jätnud ta kahtluseraasugi nende teadmiste tähtsuse osas. See, et keel ja eesti kirjandus on minu jaoks midagi suurt ja püha, on ikkagi valdavalt just selle Elva kooli teene, mille õppealajuhataja Ilme Muru oli.
Ajal, kui ma ise ei osanud enda ja eesti keele suhtest veel suurt midagi mõelda, ajas just tema mind mööda koolimaja koridore taga, et utsitada osalema emakeele olümpiaadil. Tundsin end toona koduselt matemaatikaolümpiaadidel, aga seda, et minus on keeleannet, avastas Ilme Muru küll enne mind.
Mäletatavasti vähemalt korra ma maakondliku emakeeleolümpiaadi ka võitsin. See ei tulnud niisama, Ilme Muru ikkagi treenis meid väga sihikindlalt ja individuaalselt.
Minult on nüüd, täiskasvanueas, väga sageli küsitud, et kuidas ikkagi mina, muu eriala inimene, tean eesti kirjandusest nii palju või kust mu keeletunnetus pärit on.
Loomulikult mängivad siin rolli kõik mu keele ja kirjanduse õpetajad, aga olen jõudnud tõdemuseni (mida aasta edasi, seda kindlamalt), et Ilme Muru rolli pole võimalik ülehinnata. Ma olen ju selle kirjandusklassi traditsiooni kandja, millele pani 1959. aastal Elvas aluse Karl Muru koos Ain Kaalepi, Heino Puhveli ja mõne teisega.
Üks esimesi tuntumaid sellise süvendatud õppe vilju oli näiteks Jaak Põldmäe, kes siis Elva koolis õppis. 1980ndatel hoidis seda vaimsust oma energiaga elus Karli abikaasa Ilme.
Veider, aga just viimastel kuudel on tulnud kunagiste klassikaaslastega juttu Ilme Murust ja tema pühendumusest. Armastust eesti keele ja kirjanduse vastu süstisid meisse paljud õpetajad, aga minu meelest oli just Ilme Muru see, kes ei lasknud meil kunagi unustada hea keelega kaasnevat uhkustunnet ning teadlikkust sellest, millise erilise traditsiooniga koolis me õppisime. Oli uhkuse asi kirjutada nii hästi, et su töid avaldati meie kooli almanahhis „Männikasvud“.
Üks natuke naljakas lugu ka. Meie viimase ühise õppeaasta lõpus küsis Ilme Muru mu kirjandite vihiku endale mälestuseks. Mõtlesin kadunud vihikule veel kaua, lapsik kibedusetera hinges. Aga nüüd vaatan möödunule natuke pehmema pilguga ja võtan juhtunut tunnustusena, mis see ju ka oli.
Ilme Muru oskuses tunda ära hea eestikeelne tekst ja see vääriliselt esile tõsta pole ma eales kahelnud. Tagantjärgi tundub mulle, et ta oli pagana väärt tegija.
Heili Sepp on Viru Maakohtu kohtunik ja Elva Gümnaasiumi vilistlane.