1936. aasta kevadistel ülestõusmispühadel kirjutas Elva Elus tollane Rõngu kirikuõpetaja Lootsmann Peetrusest, Jeesuse lähimast jüngrist, kelle elus oli nii jäägitut truudust kui ka mahasalgamist.
Lootsmann lahkas Peetruse kujunemislugu. Jeesuse üks esimesi jüngreid oli lihtne, vaene juut, kelle jaoks Messiaga kohtumine oli murranguline hetk. „Peetrus pani maha oma senise elukutse, jättis järvekaldale oma paadi ja võrgud – kalapüüdjast pidi nüüd saama inimeste püüdja. Kolm aastat käis Peetrus oma õpetaja järel,“ kirjeldab kirikuõpetaja Peetruse suurt pühendumust, mis aina kasvas, nähes Jeesuse imetegusid ja kuuldes tema sõnumit.
„Kunagi ei kuule me Peetruse huultelt nurinat ega umbusku Jeesuse vastu. Ka siis, kui tuleb käia tihti väsitavat ja kuuma kõrbeteed, ei kuule kaebamist, väsimust, tüdimust. Peetrus käib suure rõõmuga oma õpetaja jälgedel. Ta on valmis oma Issandaga tulest ja veest läbi minema,“ jätkab kirikuõpetaja Lootsmann.
„Kui öösel sõdurid suure rahvahulgaga tulevad Jeesust Ketsemani aias vangistama, siis tõmbab Peetrus tupest mõõga ja astub Issanda kaitseks välja. Peetrus paneb mõõga tuppe alles siis, kui Jeesus seda käseb.“
„Ja ometi mõne tunni pärast ei tunne me enam Peetrust ära,“ jätkub lugu Peetruse lootuste kadumise ja hirmu saabumisega, kus Peetrus eitab, kui öeldakse, et ta on Jeesusega seotud.
„Peetrus, Issanda koguduse kalju, salgab oma Issandat…“
„Veel kaks korda salgab ta Jeesuse ära. Siis kuuleb ta kuke laulu. Katab silmad, variseb kokku ja nutab!“
„Peetruse kujus on palju ühiseid jooni meile kõigile,“ resümeerib kirikuõpetaja. „Kas ei ole meie kõik olnud vaimustatud Jeesusest. Kas ei ole me ehk kõik iial tõotanud Teda mitte maha salata, ära unustada. Ja vaata oma elu: kas ei ole seal palju taganemist, ärasalgamist? Oled oma usust taganenud, ära salanud oma usku, oma kõlblist puhtust. Ja Peetrus nuttis…“
