RETRO

LUULELAUPÄEV: KERSTI MERILAASI LUULETUS VAPRAMÄEST

Tänane Elva Uudiste luulelaupäeva luuletus reisib pisut Elvast välja, Peedule. Toome teieni Kersti Merilaasi (1913-1986) luuletuse “Vapramäe veerul”, mis on pärit kirjastuse Vagabund poolt välja antud kogust “Valitud luuletused” (2003). Algselt oli see luuletus kogus “Antud ja võetud”, kus on Merilaasi looming aastatest 1977-1979. Kersti Merilaas puhkas ja töötas sageli kirjanike majas Peedul, Vapramäe tänaval.

VAPRAMÄE VEERUL

Sügis on tulnud mu tuppa,

järel tal jäljed märjad.

Kapil kõhutab kõrvits,

soemüüril sibulapärjad.

Turdumas pudeli põhjas

punased piprakaunad.

Kelle need seenepütid?

Kelle need pähklipaunad?

Tunde lahkuvaid loendab

kumisev kellakägu.

Pilku peeglisse heites

näen oma ema nägu.

Punased piprakaunad,

kõrvits ja sibulapärjad.

Sügis on tulnud mu tuppa.

Sügise silmad on märjad.

2

Libedaks lihvitud treppidel

kavalust, kahekeelsust.

Olen vana ja väsind.

Varja mind, Vapramägi!

Võimukat relvade lõginat

antennide kaudu küll siiagi

oru vaikusse kandub. Leivas

on tunda metalli maiku.

Aga õunapuu õõtsutab üminal

uinuvaid pungi ja taadid

kinni katavad mesipuid. Varja,

varja meid, Vapramägi!

Kunagine kirjanike maja Peedul.
Allikas: www.visitelva.ee

3

Kured läksid – kurjad ilmad.

Tihane tõi talve teate.

Luiged läksid. Minge, minge,

kui te minema just peate!

Hea, et kurja ilma kätte

minul minna pole vaja.

Mul on varjuks soojad seinad,

kaitseks kuused ümber maja.

Kõrged kuused – suured vennad.

Kambris nende väike õde

välja mõtleb muinasjutte

leevendamaks argitõde.

Taevaisa tõnnivakast

puistab alla püülijahu.

Laias labakindas käsi

laskub katusele.

Rahu.

Elva Uudiste toimetus tänab Keiti Vilmsi abi eest luuletuse leidmisel.

Näita rohkem

Seotud artiklid

KOMMENTAARIUM

Back to top button