Mälestades Ilme Muru: „Suur aukartus oli siseneda Murude majja, mis oli täis raamatuid ja iseäralikku teistsugust hõngu,“ meenutab Elva kooli vilistlane ja Riigikogu liige Heidy Purga.
Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas —
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.
(Doris Kareva)
Olen viimasel ajal oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja Ilme Muru peale tihti mõelnud. Eriti just neil hetkedel, kui poeg Villiam rõõmustab valjul häälel kirjandusest ja luulest enda jaoks mõnd uut huvitavat sõna avastades. Ta naudib sõnade mängu ja keele jõudu luua lõputuid uusi maailmu.
Mõistan aina selgemalt, kui pühad need hetked on ning kui tugeva sidemega seotud erinevate põlvkondade vahel, mis on jaganud ja jätkanud armastust oma emakeele vastu.
Ilme pärand meile on kahtlemata suurem ja olulisem kui selgeks õpitud grammatika või kohustuslik kirjandus. Ta tabas meis veel midagi, mis muutis meid jäädavalt. Ta tabas kohta, mis mõistab, et ilma keele ja kultuurita poleks meid rahvusena, poleks vabadust ega iseolemist, poleks julgust tegutseda ega julgust ellu sukelduda.
Ilme oli suure algustähega Õpetaja. Ta innustas mind väsimatult, aeg-ajalt oma rangustki appi võttes, hoides mind kindlakäeliselt kirjanduse ja luulemaailma uute avastuste ja sügavuste kursil.
Õpetaja Ilme Muru valis mulle autoreid ja tekste, mida käisin esitamas lugematutel konkurssidel ja mälestuskivide avamisel, aktustel ja muudel olulistel sündmustel. Ilme saatis mind isegi kõneharjutustele (ikka selleks, et olla veel parem) nimekate näitlejate juurde Tartusse, kasutades oma tutvusi sealses haritlasringkonnas.
Aegajalt kutsus ka enda juurde koju külla, et valida uusi autoreid ja tekste. Need külaskäigud on siiani selgelt meeles, kartsin kohutavalt iga kord kui üle ukseläve astusin. Suur aukartus oli siseneda majja, mis oli täis raamatuid ja iseäralikku teistsugust hõngu. Õpetajalik sirge hoiak leebus koduseinte vahel hoopis teistlaadseks omavaheliseks suhtlemiseks, mis oli soe, siiras ja uudishimulik.
Alati põhjalikult ettevalmistunud, juhatas ta mind ootele seatud raamatuvirnade juurde, millest võis leida Kalju Lepikut, Gustav Suitsu, Juhan Liivi, Artur Alliksaart, Doris Karevat, Betti Alverit, Marie Underit, Ain Kaalepit jt.
Neist autoreist said mu esimesed kaaslased, kellele on kuni tänaseni järgnenud üha uued avastused. Ja ehk kõige olulisem avastus neist on tegelikult arusaam, et külvan nüüd ise edasi neid seemneid, mis pärit taimest, mille Ilme mulle kunagi sisse istutas.
