Kui spordi rahastamisel traditsioonilisi tunnusüritusi ei hinnata, on vallavalitsuse seinte vahel väärtusmaailm tõsiselt nihkes, kirjutab Elva Uudiste asutaja Priit Simson.
Alles see oli, kui treener Jüri Kalmus esitati Kultuuriministeeriumi elutööpreemia kandidaadiks. Võiks musta huumoriga öelda, et Elva valla kompliment saabus törtsu varem kohale – tema 50. aastat toimuv jalgratturite talikross jäi sedapuhku projektitaotluste hindamisel Elva valla rahata. Juubelikink missugune.
Lohutada võib ehk sellega, et ega tema ja Talikross ainsana rahata jäänud. Rahata jäi 65. Elva tänavasõit, Elva lahtised meistrivõistlused ilu-ja rühmvõimlemises, rannavõrkpalli sari, rahvusvaheline judovõistlus Elva Open. Samuti jalgpalli Rannu Cup ja naiste Puhja Cup. Elva Triatlon takkapihta. Enamiku puhul on tegemist üritustega, mis on kuulsad Elvast väljaspool ja mille kirjutavad oma kalenderplaani suur osa vastava alaga tegelejatest üle Eesti. Kuidas iganes seda nüüd tagantjärele silutakse, kahju siinsete korraldajate motivatsioonile on juba tehtud.
„SUBJEKTIIVNE ARVAMUS AJALOO KOHTA”
Nagu ikka, ei kommenteeri tülikaid teemasid hariduse ja spordi ala abivallavanem Heiki Hansen, vaid mõni väiksemate pagunitega isik. Elva vallavalitsuse kultuurispetsialist Markus Toompere selgitus, mis avaldati Elva Elus 27. jaanuaril, keskendub peamiselt sellele, et traditsioonid ja pikk ajalugu ei mängi hindamisel mingit rolli ja tuleks paremini projekte kirjutada. Ka sotsiaalmeedias järgnenud vihastele reaktsioonidele vastati peamiselt sellega, et saab ju taotlejatele õpetada veel, kuidas projekte kirjutada.
„Eelnevalt esitatud taotlused või hindaja subjektiivne arvamus näiteks küsimuses mainitud „põlvkondade pikkuse ajaloo“ kohta (juhul, kui seda ei ole taotluses välja toodud) ei lähe hindamisel arvesse. Seega toetab Elva Vallavalitsus projekte, mille sisu, sihtrühmad jm oluline on taotluses ammendavalt põhjendatud ja mõjud Elva vallale läbi analüüsitud,” kirjutas Toompere.
Ma küll ei tea, kuidas analüüsib vallavalitsus esimese Eesti tantsuolümpia mõjusid, kavandatav üritus sai 5000 eurot. Probleem on nimelt selles, et seda pole veel toimunud. Kas ta õnnestub või mitte, pole teada. Sellest selgitusest järeldub, siis Elva pikaajalise ajalooga spordisündmuste puhul on analüüs ilmselt läbi viidud ja jõutud järeldusele, et mõju pole selline, et raha tasuks rohkem eraldada.
ENNE OSKASID, NÜÜD EI OSKA?
Veidi hämaraks jääb küll, kuidas klubid ja nende juhid, kes aastakümneid on osanud projekte kirjutada, teevad seda nüüd siis nii kehvasti, et jäävad alla näiteks karjatamise Elva meistrivõistluste korraldajale? Kõigil neil on ju kogemus taotlemisest mitte üksnes Elva vallavalitsusest, vaid ka muudelt rahaeraldajatelt nagu Kultuurkapital ja teised.
Kui nüüd uskuda, et siin pole mingi varjatum sõnum, vaid selline valikusüsteem saigi anda just täpselt sellise tulemuse, võib küsida, kas probleem pole ilmajäänud ürituste projektides, vaid valikusüsteemis endas? Valikusüsteem ei saa olla püham kui spordiüritused ise. Projekt ei saa olla tähtsam kui võistlus. Kui süsteem ei teeni sporti, siis tuleb seda süsteemi muuta nii, et ta seda taas teenima hakkaks. Sellise süsteemi väljatöötamise kohustus on vallavalitsusel.
Arusaam, et traditsioonid ei maksa midagi, küll aga uued huvitavad asjad, on kummaline. Me ei tea veel midagi sellest, kas need uued huvitavad asjad ka tööle hakkavad. Proovida muidugi tuleb. Selleks, et sportlased üle Eesti ja kaugemaltki spordiüritusele tuleks, on vaja aega ja pühendumust. Oma kaubamärk tuleb sisse töötada. Ja kui see on kord sisse töötatud, kui kõik teavad, et Elva üritusel on tugevad kohal ja korraldus hea, on tegemist väärisasjaga, mida tuleb hoida. Veider, et midagi sellist üldse üle korrata tuleb.
