On jälle käes Elva Uudiste luulelaupäev, mis sedapuhku on pühendatud Verevi järvele. Ain Kaalep (1926-2020) kirjutas korduvalt luuletusi, mis inspireerusid Verevi järvest; veelgi enam, Verevi järve äärest jõudis ta oma luulega ka teiste järvede juurde. Üks tema kogusid, millest ka see luuletus pärineb, kannab nime “Järvemaastikud” (1968). Ain Kaalep kirjutab selles järvest, mis oli muutunud tühjaks sõnaks.
Kui ma ühel hommikul järve äärde tõttasin
ei näinud ma enam järve:
ujumissillad seisid ülikõrgetel jalgadel kui ämblikud
ja hüppetorn oli endisest kaks korda kõrgem.
Endise järve põhjal närbusid veekasvud,
mille petlikus rõskuses siputasid mõned kalad,
kes veel mingil määral elasid,
ja paadid rippusid paadisildade küljes kui kaunad.
Järve ei näinud ma enam.
Järv oli muutunud tühjaks sõnaks.
Võtsid pihku selle tühja sõna ja mängisin sellega,
kuni vähemalt sõrmed said niiskeks.
Siis tulin ma hirmunult koju,
sest ma kartsin, et äkki
on tühjadeks sõnadeks muutunud ka
kodu, armastus, rahu.
