Tänavu möödus 30 aastat sellest, kui Elva lauluväljak ehitati valmis sellisel kujul, nagu ta on seda praegu. Lauluväljaku ehituseks raha saamine ei olnud kerge ning kui algul kippus töö venima, siis ehituse lõpuspurt oli jõuline, meenutavad osalised. Lauluväljak avati pidulikult suure kontserdiga 1990. aasta jaanipäeval ning see sai Elva kultuurikeskmeks. Lisaks toimusid seal nädalavahetuseti alalõpmata rahvadiskod ja kontserdid, mille mürts ulatus paari kilomeetri peale. Praegu paraku on lauluväljak suhteliselt alakasutatud.
Elva linnapea aastatel 1990-1993 Kalle Sepp mäletab, et 90ndate algus oli üsna keeruline aeg ja omavalitsused olid kehvas seisus. Rahastamine toimus läbi Tartu rajooni täitevkomitee – praeguses mõistes maavalitsuse – ja kõiki suuremaid objekte, mis Elvas olid, näiteks lauluväljaku, kultuurimaja ja vanadekodu ehitamine, kõike pidid nad käima käsi pikal kooskõlastamas ja palumas maavalitsusest.
Kuna raha oli üleüldse riigis vähe, siis võeti prioriteediks lauluväljaku uuendamine, sest see mängis Elva kultuurielus suurt rolli. „Leidsime kompromissi, et alustame lauluväljakust ja meie õnn oli ka see, et toonane volikogu liige Raul Simson tuli meile oma ehitusfirmaga (Tartu KEKi Elva jaoskond – toim) appi ja aitas selle kiirendatud korras lõpuni viia. Niimoodi me ta läbi ühiste pingutuste, kompromissi ja kokkuleppe maavalitsusega valmis saime,“ meenutab endine linnapea lauluväljaku ehitust.
Suviti toimusid juba enne uuendamist lauluväljakul suured ja menukad kontserdid ning rahvaüritused – näiteks Elva Rock ja Soodoma Rock. Kuna vana palkidest kaarega lauluväljak oli juba omajagu amortiseerunud, siis olid kõik ootusärevuses, et tegelikult oleks vaja seda ruttu-ruttu uuendada.
Tollases Elvas oli käimas mitu suurobjekti ehitust. Lisaks lauluväljakule oli alates 1988. aastast töös ka kultuurimaja teisel pool Arbi järve ning vanadekodu Verevi lähistel metsas, mis jäidki lõpuks valmis tegemata. Miks Sepa sõnul nad lauluväljakut omalt poolt tagant lükkasid, oligi see, et nähes, kuidas nende teiste suurte objektide jaoks Elvas ei õnnestunud maavalitsuselt rahastamist välja pressida, siis üritati vähemalt lauluväljak valmis saada.
1990. aasta 15. veebruari Edasis kirjutas Taivo Paju, Elva kooli vilistlane loos „Ehitused Arbi kaldal“ nii lauluväljakust kui kultuurimajast.
„Lauluväljaku ümberehitust alustas rajooni remondi- ja ehitusvalitsus mitu aastat tagasi. Töö edenes õige visalt. Tänavu leiti REV-is, et Elva laululava on nendele liiga kõva pähkel ja töö jäeti lihtsalt katki,“ kirjutab toonane ajaleht Edasi ja jätkab. „Kes teab, kui kauaks jäänuks ehitus pooleli, kui appi poleks tulnud KEKi Elva jaoskond. Juhataja, linna ehituskomisjoni esimehe Raul Simsoni sõnul alustavad lähemal ajal tööd keevitajad, kes jätkavad lava tegemist. Kõige raskem on ehitada laululavale peale sirm (nagu Tallinnas), mis annab laulule parema kõla ja kaitseb esinejaid vihma eest. Sirmi metallkaarte tegemise võtsid enda peale EPT töömehed.“
„Kõik pinkide betoonalused tiritakse välja ning uue planeeringu järgi tehakse uued pingid. Mäekülge, mis praegu nii järsk, et seal istumine nõuab alpinistioskusi, võetakse laugemaks ja sinna pannakse pingid. (…) Siin peab olema tulevikus võimalik korraldada külapidude asemel ka üle-eestilisi pidusid. (…) Raul Simson loodab samuti abile, eelkõige aga usub ta oma töömeestesse. Vaevalt oleks ta muidu välja öelnud üsna utoopilisena tunduva lauluväljaku valmimise tähtaja – juuni 1990. Kas võib teha mõne kuuga seda, millega ei saadud hakkama mitme aasta jooksul? Raul Simson vastas: „Siin tuleb kõvasti tööd teha, muud ei midagi.““
Raul Simson meenutab nüüd, et oluliseks panuseks platsi kordategemisel oli teedevalitsuse meeste töö eesotsas Jaan Laksiga. Nende abiga tõmmati nõlv pikemaks ja laugemaks, vaatajaile mõeldud mäenõlv pikenes oma 10-15 meetri jagu. Tuli ka puid maha võtta ja selleks kutsuti linnavolikogu liikmed väljakule ja seletati neile ära, kus oleks tarvis ja kui palju. „Lauluväljaku kordategemise juures oli palju üldrahvalikku eufooriat,“ meenutab Simson. „Tehti ühiskondlikult kasulikku tööd, isegi Elva kooli õpilased tulid kevadel appi, et plats õigeks ajaks valmis saaks.“
Tollase linnapea Kalle Sepa sõnul oli elvalaste ootus suur, et lauluväljak valmis saaks ja ka rõõm selle üle oli suur. „See näitab veelkord, et laululava ja lauluväljakut kasutati hästi aktiivselt nii enda kui ka maakonnasisesteks üritusteks ja veelgi suuremateks üritusteks. Inimesed käisid hea meelega,“ meenutab Kalle Sepp.
Lauluväljak avati pidulikult jaanipäeval suure kontserdi ja isegi lipu sisseõnnistamisega – sinimustvalge oli siis avalikus ruumis väga värske nähtus. Kõrval oli ka lõkkease, kus jaanituld tehti. „Lõkkeplatsil pandi lõke põlema ja kui ma õieti mäletan, siis oli isegi härra Tunne Kelam meid Tallinnast õnnitlemas laululava taasavamise puhul – see oli suur sündmus,“ räägib Sepp.
Kuna Elva oli tookord maakonnas suhteliselt keskne kultuurielu koht, siis korraldas ka kultuurimaja suure piduliku avamise, nii et kõik Elva koorid ja ansamblid esinesid. Pärast toimus tantsuõhtu. Ärkamisaja vaimule kohaselt pandi ehitajaile isegi pärjad pähe.
Peagi tekkis ka traditsioon, et 1. septembril kuulsid esimest korda kooliminejad tervitusi ja kooli sisseõnnistamist lauluväljakul. Tuldi vana koolimaja juurest rongkäiguga lauluväljakule, lapsed said teada, millisesse klassi nad lähevad, anti pidulikult lilled ja oli väike kontsert. Lauluväljak kujunes kultuuri ja ka hariduselu keskmeks.
Elvast pärit ettevõtja Are Altraja meenutab lauluväljakul toimunud rahvadiskosid, mis olid tol ajal väga populaarsed. Tema sõnul ei pööranud inimesed nii palju tähelepanu lauluväljaku materiaalsele vormile, vaid elvalaste kogukondlik vaimsus oli suur. Enne uuenenud lauluväljakut oli seal püstpalkidest tehtud vanaaegne, muinasaegset linnust meenutav „kaar“. Veel enne seda oli lihtsalt planksein.
Kui praegusel ajal on lauluväljak suhteliselt vaikne paik, siis 1990. aastate algul, kui avati uus lauluväljak, oli Are Altraja see, kes korraldas igal reedel ja laupäeval rahvadiskosid. Tantsuplatsil võis olla tuhat inimest ja kõik oli väga lõbus ja äge. Seal käisid noored, kes täna on vanuses 40–55.
Altraja meenutab ka üht seika jaanipäeval enne uue lauluväljaku valmimist, ilmselt 1989. aastal, mil kõik noored olid laululava juures. Ühel hetkel pandi kella 21 ajal muusika ja valgus kinni. Noored palusid Arel tuua kodust muusika- ja helisüsteemi ja panna see käima. „Tõime helisüsteemi ja panime lauluväljaku juurde sinna, kus olid müügipaviljonid. Sealt võtsime voolu, panime muusika käima ja loomulikult tuli miilits kohale.“
Ettevõtja sõnul olid eredamad kujud Hanno Kurvits ja Priit Parksepp, kes olid seal esitantsijad ja sõnavõtjad. „Tuli miilits kohale ja Hanno Kurvits pandi miilitsaputkasse. Kuidagi saime miilitsa autoraadio kaudu kätte linnapea Kalle Sepa, kes siis isiklikult andis raadio kaudu loa miilitsale, et jah, võib küll diskot teha seal, aga mitte kauem kui kaheteistkümneni. Kurvits ei tahtnud enam miilitsaputkast välja tulla ja samamoodi, kuidas ta pandi sinna sisse, aeti ta ka välja,“ meenutab Altraja.
Viimastel aastatel on lauluväljakul suurimateks üritusteks olnud Rally Estonia aegsed kontserdid – nagu Suzi Quatro 2015. aastal ja London Beat 2016. aastal. Samuti 2018. aasta FC Elva Jalkafesti järelpidu koos Smilersiga. Kuid Elva kultuurikalendris oli lauluväljak enamasti suhteliselt vaikne juba enne koroonaperioodi.
Altraja sõnul on lauluväljak oma funktsiooni kaotamas. Ta on rahul, et on jätkatud traditsiooni, mil esimesse klassi minejad kogunevad lauluväljakul, sest kõik, kes polnud seal varem käinud, siis esimese septembri üritusel kord aastas seal ikka käisid. Are Altraja loodab, et just esimese septembri ürituste traditsioon ja selle suureks tegemine toob lauluväljaku uuesti pilti. Tema sõnul tuleks jõulise juhtimise abil paljud traditsioonilised üritused tagasi tuua. Altraja pakub lauluväljaku elavdamise võimalustena välja vabaõhudiskod ja Johann Straussi kuningriigi ürituste taastamise.
