Tänasest ei ole me enam eriolukorras. Kehtima hakkas hädaolukord. Rohkem kui kaks kuud muutsid meie kõigi elu. Midagi sellist ei ole Eestis sajandeid olnud ega nähtud.
Viirus ei ole kuhugi kadunud, ta on meie kõrval. Majandus on rohkem kui kahe kuuga saanud hoobi, millest toibumine kestab aastaid. Nüüd tuleb leida tasakaal majanduse ja tervise vahel. Kumba eelistada, see on eksistentsiaalne küsimus.
Veel eelmisel aastal oli tööturg tugevasti kaldu töövõtjate poole sest nemad dikteerisid reeglid. Nüüd on jäme ots tööandjate käes. Täna on Eestis üle 50 000 töötu ja paljudesse sektoritesse- ehitus, töötlev tööstus, logistika ja transport pole kriis veel jõudnudki. Seal hakkavad mõjud ilmneme sügisel. Pankrotid tulevad põllumajanduseski. Ühistud ja talunikud on liisinud hoogsalt tehnikat ja seadmeid, tegelikult on need paljuski pankade omad, kasutamise eest peab tasuma laenu ja intressi. Ei ole põllumajandus mingi eriline väljavalitu, sealgi kehtivad samad reeglid, mis pagaritöökojale, juuksurisalongile või majutusasutusele. Ettevõtlus ongi üks suur risk. Majanduse tegelik olukord selgub mõne kuu pärast. Ometi on kusagil tunneli lõpus aimatav esimene lootusekiir. Õnneks terendab ees suvi ja rahvas lahustub kogunenud pingetest.
