RESTOMULJED: EINE VÄRSKES ELVA RAUDTEEJAAMA SÖÖGIKOHAS “PORGAND RESTO”
Vana aasta lõpust tegutseb Elva raudteejaama ruumides Porgand Resto. Elva Uudiste tegijad käisid hiljuti seal söömas ja muljeid kogumas.
Kui “Porgand” avati, oli esimene mulje: miks selline nimi? Mõte läheb vägisi taimetoidurestoranile. Seda see siiski pole. Ilmselt on “porgand” seotud raudteega ja seal kulgevate reisirongide värviga. Olgu juba öeldud, et ühtegi porgandit me söögi seest ei leidnud. Aga tegijatele ses mõttes kiitus, et restoranil on lihtne ja meeldejääv eesti nimi, mitte mingisugune peenutsev inglisekeelne jama.
Külaskäigu eelsel õhtul sai restorani akna alt mööda jalutatud ja rahvas oli sees. Meie külaskäigu ajal oli valdavalt peale meie kohal veel kaks laudkonda. Seega võib öelda, et rahvas on paiga üles leidnud ja piinlikku hauavaikust külmlettide surina saatel kartma ei pea. Ka lahtiolekuajad on küllaltki helded: kinni on ta esmaspäeviti, vaiksematel päevadel nagu pühapäev ja teisipäev tegutseb hommikul kella 11-st kuni õhtul kella kuueni, kolmapäeval ja neljapäeval on uksed lahti kella kümneni õhtul, nädavahetustel, reedel ja laupäeval aga keskööni. Nii et võimalusi kohalejõudmiseks on.
Restorani seinad on taas valge ja halli juurde tagasi läinud nagu Vaksali restorani aegadel. Ja see sobib paremini kui vahepealne roheline lahendus, mida pakkus Alderislandi aegade restoran Elwa värvigamma. Kiita tuleb helilist tausta – kõlab restoranile sobilik üsna rahumeelne muusika, mis laseb kenasti vestlust arendada. Teenindus on väle, menüü jõuab lauda kiiresti, tellimused saab üle anda ka kähku. Joogipoolise hinnad on suhteliselt rahumeelsed – 4.50 tavalisema, Eesti päritolu õlle eest on tänapäevase kiire hinnatõusu tingimustes pigem taskusõbralik. Valikus on mitmeid käsitööõllesid, milleni me seekord küll ei jõua. Tellime valget majaveini, mida saab osta klaasi ja karahviniga. Pool liitrit 13 eurot ja 23 liitri eest. Klaas oli neli ja pool. Ka see hind on suhtelisel skaalal pigem soodne. Majavein on Sitsiiliast pärit Pinot Grigio – selle kohta ei oska öelda ei midagi silmatorkavalt head ega halba. Sitsiillastest kipub teinekord teatud kirbem noot läbi lööma. Ka see tundub pisut mõrkjam kui Pinot Grigio veinid keskmiselt on.
Menüü on lühike, aga kõik vajalik on olemas: pearoogadest kala, part, siga ja taimetoit. Eelroogadest tunduvad huvitavad taimse sisuga itaaliapärased klimbid – gnocci ja röstitud tomati supp peekoniga, kumbki kuus eurot. Kuid sedapuhku valime siiski pearoa ja magustoidu.
Kala ja kartul on üsna klassikalise briti fish and chipsi vaimus. Valge kala on hea, taignakoorik selle ümber just parajalt krõbe ning hernetamp selle juures maitsev ja asjakohane. Samuti sobib selle juurde mahe valge tartar kaste. 16-eurose hinna puhul oleks eeldanud selle juurde küll natuke põnevamat lahendust friikartulite osas. Need paistavad kõige tavalisemate moodi. Õnneks on nad maitselt tasakaalukad, soola ja friteerimisega on piiri peetud. Portsu suuruse üle ei kurda, üsna paras.
Teine pearoog, seakõht ja mitme kihi kartul maksab 14 eurot ja on garneeritud juurselleri-õuna kreemi ning pastinaagi krõpsudega. Roog oli hea, kuid kindlasti vajaks rohkemaid maitsenüansse. Siga oli hästi küpsetatud ning mõnusalt mahlane, kuid seda varjutas tavalise punase kapsa salat. Huvitav lahendus oli kasutada pastinaagi krõpse, mis andis roale tekstuuri. Mitme kihi kartuli maitset päästis natukene juurselleri ja õuna kreem.
Magustoiduks on churrod – fritüüris tehtud magusad pruunikad rõngad. Need kaovad taldrikult üsna kiiresti. Järelikult on head.
Kas seda kohta soovitame? Jah. Koht on hea atmosfääri ja kiire teenindusega. Joogihinnad parajad, toiduhinnad mõneti soolased. Praegused puudused pole siiski midagi sellist, mida motiveeritud pidajad hea tahtmise korral ületada ei suudaks.