Tänane Elva Uudiste luulelaupäeva luuletus reisib pisut Elvast välja, Peedule. Toome teieni Kersti Merilaasi (1913-1986) luuletuse “Vapramäe veerul”, mis on pärit kirjastuse Vagabund poolt välja antud kogust “Valitud luuletused” (2003). Algselt oli see luuletus kogus “Antud ja võetud”, kus on Merilaasi looming aastatest 1977-1979. Kersti Merilaas puhkas ja töötas sageli kirjanike majas Peedul, Vapramäe tänaval.
VAPRAMÄE VEERUL
Sügis on tulnud mu tuppa,
järel tal jäljed märjad.
Kapil kõhutab kõrvits,
soemüüril sibulapärjad.
Turdumas pudeli põhjas
punased piprakaunad.
Kelle need seenepütid?
Kelle need pähklipaunad?
Tunde lahkuvaid loendab
kumisev kellakägu.
Pilku peeglisse heites
näen oma ema nägu.
Punased piprakaunad,
kõrvits ja sibulapärjad.
Sügis on tulnud mu tuppa.
Sügise silmad on märjad.
2
Libedaks lihvitud treppidel
kavalust, kahekeelsust.
Olen vana ja väsind.
Varja mind, Vapramägi!
Võimukat relvade lõginat
antennide kaudu küll siiagi
oru vaikusse kandub. Leivas
on tunda metalli maiku.
Aga õunapuu õõtsutab üminal
uinuvaid pungi ja taadid
kinni katavad mesipuid. Varja,
varja meid, Vapramägi!
Allikas: www.visitelva.ee
3
Kured läksid – kurjad ilmad.
Tihane tõi talve teate.
Luiged läksid. Minge, minge,
kui te minema just peate!
Hea, et kurja ilma kätte
minul minna pole vaja.
Mul on varjuks soojad seinad,
kaitseks kuused ümber maja.
Kõrged kuused – suured vennad.
Kambris nende väike õde
välja mõtleb muinasjutte
leevendamaks argitõde.
Taevaisa tõnnivakast
puistab alla püülijahu.
Laias labakindas käsi
laskub katusele.
Rahu.
Elva Uudiste toimetus tänab Keiti Vilmsi abi eest luuletuse leidmisel.
