„Kui mina ütlen hip, siis sina ütled hop!“ kostub hõige lava pealt. Publik hõiskab täiesti jõust kaasa. „Nüüd jagame teid kaheks, kui parem pool ütleb hip, siis vasak pool ütleb hop!“ kostuvad uued instruktsioonid ja publik saab esimese korraga hakkama. Kui on üks asi, millega festivalipublik alati hakkama saab, siis on see artisti ergutamine.
Tartumaa Tervisespordikeskuses peetavale Eesti Hip Hop festivalile jõudmine ei olegi nii kerge, kui noored arvata võiks: Elva jõudes saime enne festivalialale saabumist lausa neli korda alkomeetrisse puhuda ning nendest kahel korral vaadati auto läbi. Selle aja jooksul oli tee ääres näha mitut vahele võetud autotäit noori, kellele sellega festival ilmselt lõppeski. Liiklusturvalisuse poole pealt on vaeva nähtud ning seda tõestasid mitukümmend mundrites naist ja meest tee ääres.
Festivalialale jalutades oli juba näha, kui massilise üritusega on tegemist ning koroonahirmust polnud haisugi, kui välja arvata paar näomaski. Värava peal oli küll silt, et maskita sissepääs keelatud, aga sees oli mask ees vähestel. Maske sai seest ühe euro eest ka osta. Lisaks olid laudade peal desinfitseerimisvahendid. Haigust festivalil ei kardeta – võõrad kallistavad, teevad üht vesipiipu ning lava ees käib tihe trügimine.
Vetsusid on piisavalt (ehkki kõik neist on paberivabad), aga iga nurga peal võib näha mõnd meest oma häda puu alla kergendamas. Juba kella 21 paiku pidi olenemata tühjade prügikottide olemasolust mõnes kohas astuma läbi õllepurkide- ja pudelimere.
Ühel hetkel seisame eemal üsna omaette ja näeme, kuidas kolm noormeest ühest piirdeaiaaugust sisse tulevad. Kui hiljem tuleb samast august veel üks noormees ja lausub meile: „Ärge ostke piletit, saan juba kolmandat aastat tasuta sisse,“ siis on selge, et festivalil on ilmselt palju inimesi, kes tegelikult ei peaks seal olema.
Lava ette kogunes üha rohkem rahvast, Pluuto ja Villemdrillemi esinemise ajaks oli lava ees juba tihe rahvahulk, kahemeetrised vahed ei toiminud seal kohe kuidagi. Kui sa ka tahtsid inimestega vahet hoida, siis otsustasid osad pidulised ise külje alla ronida, olgu selleks kas seltskonna otsimine või suitsu küsimine. Sama lugu oli laua taga istumisega – ise võid sa ju vahet hoida, kuid see ei tähenda, et teised seda teevad.
Õhtu arenedes otsustame süüa võtta. Rebitud sealiha burger friikartulitega on 8 eurot, vesi 2 eurot. Kokku 10-eurone õhtusöök. Siinkohal tegelikult nuriseda ei saa, kõhu saab täis ja peale selle on toit ülimalt maitsev, mida tihtipeale kallite festivaliburgerite peale öelda ei saa, sest nagu teada, siis festival on sageli koht, kus tihtipeale toitude ja jookide hinnad lendavad kõrgustesse, samas kui kvaliteet langeb madalale. Nagu on seadusega ette määratud, siis lõpetati kohapeal alkoholimüük täpselt kell 23.
Päike oli ammu loojunud ja laval oli Genka. Muusika kvaliteet oli väga hea, kõikidest mikrofoni räägitavatest sõnadest sai selgelt aru, muusika ei käi artistist üle ning samas ei ole see nii vali, et kõrvadele hakkaks. Lisaks heale helile oli ka valgusshow imeline – lava peal töötavad värvilised valgustused mängivad kõrgetel männipuudel nagu päike suvel lainetaval mereveel. Lisaks sellele on eriti selge tähistaevas.
Teise festivalipäeva õhtu lõpetas Eesti armastatuim Virumaalt pärit räpipunt 5MIINUST. Selleks ajaks oli koroonakartus festivalilt nagu peoga pühitud, rahvas üles köetud ning pidu sai eriti raju lõpu.
