Ain Kaalepi mõjukus elab meistki kauem, usub Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kaalep rikastas eesti luulet motiivide ja vormidega, mis pärit antiigist, idamaadelt või romaani maadelt.
Üle poole sajandi tagasi kirjutas Ain Kaalep võrokeelse luuletuse „Kinnikasunu’ järv“, mis pajatas Karula legendi kirikust, mis uppus veepõhja kõige õpetaja, köstri ja kellamehega koos. Muistend lõppes mureliku külamehe manitsusega autorile:
A’ sina püsü’ tan!
Kae kui vaot esiki’ sọọhu,
ja väega’ halv olõs, ku sääne mẹẹs
vaoss sọọhu kerikule perrä!
Nüüd on see ennustus kurblooliselt, ent paratamatult täide läinud: meie õpetaja – luuletaja, tõlkija, kriitik, toimetaja, näitekirjanik – Ain Kaalep on 94-aastasena manalasse vajunud. Ja tunne on, et kõige pühakojaga koos.
Ain Kaalep õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis. 1943. aastal astus ta Tartu Ülikooli, kuid sai lõpetada alles 1956. aastal soome-ugri filoloogia erialal. Sõja lõpul oli ta vabatahtlik “soomepoiss”, kes vangistati seejärel okupatsioonivõimu poolt 1946–1947 ja heideti ülikoolist välja. Palju hiljem, 1986. aastal, tehti temast aga paradoksaalselt Eesti NSV teeneline kirjanik.
Ta oli kutseline kirjanik 1956. ja kirjanike liidu liige 1962. aastast alates. Ta on olnud kasvataja nii Imastu lastekodus, õpetaja Elva Keskkoolis kui ka lektor Tartu Ülikoolis. Ta oli Tartu Ülikooli tõlkekabineti juhataja 1979–1982 ja vabade kunstide professor 2002. aastal. Kaalep oli ajakirja Akadeemia taasasutaja ning peatoimetaja 1989–2001. Tema tütar Triin on sellesama ajakirja keeletoimetaja, tütar Hella inglise keele õpetaja, poeg Ruuben aga noorema põlvkonna poliitik, kelle vaated ei pruugi Tõnissoni-meelse isa paleustega küll kattuda.
Ain Kaalep oli nii Eesti Kirjanduse Seltsi kui ka kunstiühingu Pallas auliige, Eesti Üliõpilaste Seltsi, Emakeele Seltsi ja Weimari Goethe Seltsi liige. Kirjanik oli ka poliitiliselt aktiivne: Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige, Riigivapi III klassi teenetemärgi kavaler. Loomuldasa on ta saanud mitmeid kirjanduslikke preemiaid, nii Juhan Smuuli, Juhan Liivi, Hendrik Adamsoni, Ivar Ivaski kui ka Jaan Krossi nimelised. Talle on omistatud nii Eesti Vabariigi kultuuripreemia kui ka elutööpreemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, Wiedemanni keeleauhind ja Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhind.
Ain Kaalep debüteeris 1944. aastal Soomes ilmunud eesti sõdurite almanahhis „Kodutee”, tõlkijana aga 1953. aastal. Tema esimesed luuletuskogud olid “Samarkandi vihik” ja “Aomaastikud”, mis ilmusid 1962. Ta on avaldanud kogud “Järvemaastikud” (1968), “Klaasmaastikud” (1971), “Paani surm” (1976), “Kuldne Aphrodite” (1986), “Haukamaa laulu” (1999). Kokkuvõtte pikast luuletajateest teeb valikkogu “Muusad ja maastikud“ (2008). Ilmunud on ka kaks tõlkekogumikku “Peegelmaastikud” (1976, 1980). Ta katsetas ka näidenditega, nagu “Minu silmad ja sinu silmad” (1965), “Iidamast ja Aadamast ehk Antimantikulaator” (1967) ja “Mäe veri” (1970), aga samuti juttudega, mis ilmusid pealkirja all “Jumalatosin” (2008).
Maailma humanitaarkultuuri entsüklopeedilise tundjana ja kultuurkeelte hea valdajana laiendas mentor märgatavalt eesti luule aegruumilist, žanrilist ja meetrilist haaret, lõimides – see on tema enese välmatud uudissõna – motiive ja vorme antiigist kuni idamaadeni. Muu hulgas propageeris ta nii vältelist heksameetrit, araabia gaseeli kui ka hispaania silbilist romanssi. Temale ei valmistanud poeetiline meisterlikkus mingi muret, loov silbi- ja sõnaleidlikkus oli tavapärane töövahend.
Ain Kaalepi klassitsistlik selgus, elegantsus ja diskreetsus väärtustasid kultuuri, vaimsust ning humaansust. Sestap oli ta väga mõjukas ka kriitikuna, kelle teened on hindamatud nõukogude tasalülitatud vaimupildi esteetilise ja ajaloolise rikastajana. Väärt õpetussõnu pakkusid juba 1960. aastate suhtelisel sulaajal ajakirjas Noorus ilmunud O. Muusapoja „Kirjanduslikud kihermed“ (1965–1971). Kriitika- ja esseedekogumik „Maavallast ja maailmakirjandusest“ (1984) ja „Eesti mõtteloo“ sarja mahukas artiklikogumik „Kolm Lydiat“ (1997, kaastoimetajaks Elva emakeeleõpetaja Lea Tooming) võtavad selle missiooni kokku.
Ain Kaalep on meid elu lõpuni hingestanud. Usun, et see mõjukus elab meistki kauem, küllap siis juba maailma lõpuni. Nõnda, tulevikku vaatavalt ja lootusrikkalt, lõpetab ta ka oma 1984. aastal kirjutatud „surmaluuletuse“ „Inspiratsioon“:
Jääastmeid pidi ingel laskus tume
Lõpphetk
Viis tuhat aastat
Õitsev aas
